Kommenteeri

7 nõuannet küsimuste küsimise kultuuri loomiseks

Mõni aeg tagasi riputasin siia slaidid, mida kasutasin ühe suurettevõtte sisekonverentsil esinedes. Teemaks oli ägedate küsimuste küsimine ehk küsimuste küsimise kultuuri (KKK) loomine. Mitmed inimesed on peale seda küsinud, et millest seal täpsemalt juttu oli ning kas võiksin sellest teemast kirjutada ja viiteid jagada. Allpool seda teengi, aga mitte nende slaidide alusel :-).

KKK vajadus on ilmne ja lähtekoht lihtne - küsimuste küsijad on edukamad kui need teised.

Seda kinnitab terve mõistus (tähendab see ju rohkem mõtlemist ja vähem autopilooti) ning seda tõestavad mitmed uuringud, näiteks professor Jeff Dyer (Brigham Young University) ja Hal Gregersen (INSEAD) poolt läbi viidud uuring, kus nad leidsid, et liidrid, kes olid uudishimulikud ja julgesid pidevalt küsida lapselikke küsimusi, olid tulemuslikumad. Lapselik tähendab siin kontekstis lakkamatut valmisolekute küsida miks-küsimusi ja seada hetkeolukorda kahtluse alla.

Väsimatud küsimuste küsijad on olnud ka näiteks daVinci ja Einstein. Viimane nendest on koguni öelnud, et kui tal oleks 60 minutit sellise küsimuse lahendamiseks, millest sõltub tema elu, siis ta esimesed 55 minutit kulutaks õige küsimuse sõnastamisele.

Kui tahad Dyeri-Gregerseni uuringu kohta rohkem lugeda, siis loe selle põhjal kirjutatud raamatut “The Innovators’ DNA”.

Vana klišeena tundub väide, et lastena küsime me kõik palju küsimusi, aga koolis loobume sellest mingil põhjusel. Need põhjused on väärt eraldi arutelu, hetkel huvitab mind hoopis see, et kas oled mõelnud kui palju küsimusi lapsed tegelikult küsivad? Näiteks 4-aastane? Ta küsib keskmiselt 300 küsimust päevas, väidab Warren Berger, innovatsiooni ekspert ja raamatu "A More Beautiful Question" autor. Meil on mida taastada, eks?

Enne organisatsioonikultuuri juurde minemist tasub igaühel korraks endalt küsida, et mida me lapsevanematena teeme kui selle küsimusterahe alla satume? "Ah, jäta juba järele," kõlab enamustel meist varem või hiljem. Või midagi muud sarnast.

Teise nurga alt - miks Sa ise tööl suures koguses küsimusi ei küsi? Kole kiire on ja pole aega filosofeerida? Paljude vastus on selline. On see
arukas? Esmapilgul ju on - hoiab aega kokku ja saame selle asemel midagi vajalikku tehtud. Vahel ilmselt nii ongi, aga teise vaatenurga avamiseks üks väike anekdoot:

Finantsjuht küsib tegevjuhilt: "Miks me neid inimesi nii palju koolitame? See on ju kulukas. Ja mis siis saab kui me neid koolitame ja nad töölt ära lähevad?"
"Aga mis siis saab kui me neid ei koolita ja nad jäävad," küsib tegevjuht vastu.


Küsimiste küsimisega on sama lugu - lühiajaline kokkuhoid ei pruugi seda pikas plaanis teps mitte olla.

Samas on ka selge, et ainult lakkamatu pärimine asja edasi ei vii. Olulised on ka teised oskused - Dyer ja Gregersen toovad veel välja:

  • assotsiatiivse mõtlemise oskuse,

  • inimkäitumises detailide märkamise,

  • eksperimenteerimise oskuse,

  • väga hea network´imise oskuse.


Aga mida siis teha? Kuidas luua organisatsioonis KKK-d?

Esimene soovitus on lihtne (või ei ole?) - igaüks peab alustama iseendast. Igaüks meist saab teha järgmist:

  1. Olla kohal, vaadelda olukordasid ning märgata kuidas asjad täna on korraldatud ja panna sealjuures tähele ka detaile. Küsida, miks on asjad nii korraldatud nagu nad parasjagu on? Harjumusest? 

  2. Kuulata teiste küsimusi ja vastuseid eelarvamusteta. Vastuste juures on oluline eristades ka fakte ja ebatõeseid eeldusi, mida me inimestena kogu aeg teeme, kuid millel sageli puudub igasugune faktiline alus.

  3. Mitte rahulduda põhjendustega stiilis "Asjad on alati nii olnud!" või "See lihtsalt on nii!". Kui keegi selliseid põhjendusi esitab, siis küsida, et MIKS asjad nii on? Mis on selle muutmise suurim takistus?

  4. Mitte lasta ennast segada sellest, et mõned peavad mõnda Su küsimust naiivseks või vastuseid ilmselgeks. Naiivse küsimisega alustamine pole üldse halb - see aitab vaadata üle aluseeldused, millele tugineme.

  5. Olla järjekindel ja jätkata küsimist - kasutades näiteks "5 why" tehnikat. Ja kaevata ennast tegelike põhjusteni välja.

  6. Lõpetada eeldamine, et vastused on alati olemas ja need antakse kohe. Tavaliselt ei olegi vastuseid kohe vaja. Otse vastupidi - mõnikord on just vaja, et otsekohene küsimus saaks "settida" ja et inimesed harjuks asju uutmoodi vaatama. Küll siis vastus ka tuleb.

  7. Ja last but not least - olla elluviija ja tõlkida lahendused tegevusteks ja leppida tiimiga kokku järgmised sammud.


Ja veel - ära unusta, et üks tõhusamaid KKK tapjaid on küsimus: "Aga mis Su lahendus on?". See on organisatsioonides vähkkasvajana laialt levinud eeldus, et küsimust küsima tulles (mida sageli ekslikult tõlgendatakse kriitikana) peab inimesel oma lahendus olemas olema. See on lihtsalt ohtlik iga sellise organisatsiooni tervisele, kus initsiatiiv ja ise mõtlemine grammikesegi võrra olulised on.

Lisa kommentaar

Email again: