Kommenteeri

Kuidas päriselt ajurünnakut läbi viia?

„Teeme ühe ajurünnaku!“ - on ettepanek, mida moodsas kontoris kuuleme. See aga mis järgneb on vaidlemine ja ühesoos arutamine, millel on süsteemse ideede loomise ja arendamisega üsna vähe ühist.

Tõsi, paljudes olukordades on vaidlemine ja arutamine mõistlik viis ühisele arusaamisele jõudmiseks. Käesoleva kirjatüki mõte on aga anda mõned praktilised näpunäited olukorraks kui tundub, et sellest jääb väheks. Ja seda tuleb ette ka parimates meeskondades - me kõik takerdume aeg-ajalt harjumustesse ja mustritesse ning jätkame varem edu taganud tegevustega isegi siis kui on juba selge, et need enam sama edukalt ei toimi.
Selles olukorras vajame süsteemset lähenemist, mis aitaks meil neid mustreid murda ning hakata nägema uusi lahendusi. Ideaaljuhul sõitke ka kontorist välja - tavapärasest erinev keskkond tuleb kasuks. Parim võimalus selleks on meie ajurünnakustuudio.

Taust

Enne teema juurde asumist on vaja selgitada ära üks oluline asjaolu - mitmed uuringud ning nende põhjal kirjutatud lugematud artiklid ja blogipostitused, ütlevad, et ajurünnak ei ole tõhus viis ideede genereerimiseks. Ja nendel on õigus - üksikisikud on enamasti tulemuslikumad kui ajurünnakul osalev meeskond. Aga see kehtib ühel tingimusel - kui jutt on üle poole sajandi tagasi Alex osborne poolt loodud meetodist nimega Ajurünnak. Eesti keeles (ja selles postituses samuti) on aga ajurünnak pigem saanud ideede otsimise nõupidamise nimetuseks. Tehnikad, mida seejuures kasutatakse võivad olla erinevad. 

Küsimuse püstitamine

Iga edukas ideede otsimise peamiseks eelduseks on probleemi täpne püstitus. Asjata ei öelnud Einstein, et kui tal oleks üks tund selleks, et lahendada küsimus, millest sõltub tema elu, kulutaks ta esimesed 55 minutit probleemi defineerimiseks. Kui inimesed on ajurünnakule kogunenud, siis hoolitse selle eest, et kõik oleksid probleemi taustaga kursis ning mõistaks selle olemust. Vaata selle juhist sellest probleemi sõnastamise postitusest.

Seejärel sõnastage üheskoos ajurünnaku küsimus. Hea küsimus peab olema hästi konkreetne ja üheselt arusaadav. Võimalusel kergelt provokatiivne, et inimesed “käima saada”.

Küsimus peab olema selline, mille lahenduseks on võimalik (ja vajalik) leida suur hulk ideid. Eesti keeles algavad need küsimused tavaliselt sõnadega: “Kuidas…” või “Mida teha selleks, et …”.

Pange kirja vähemalt 4-5 alternatiivset sõnastust. Erinevate sõnastuste puhul tajuvad inimesed küsimuse sisu erinevalt, näiteks: kui küsid juhina töötajatelt “kuidas muuta tootmine efektiivsemaks?” ja saad teistsugused vastused kui küsides “kuidas saaksime teie töö lihtsamaks teha?”. Samas Sinu kui juhi jaoks võivad viimase küsimuse vastused olla ka just need, mis aitavad efektiivsust suurendada.

Selle etapi kontrollküsimused:
  • Kas ma lahendan õiget probleem?
  • Mis oleks kui me jätaks selle üldse lahendamata?
  • Kas seda küsimust on võimalik tükeldada alaküsimusteks (kui jah, siis tee seda)?
  • Mis motiveerib osalejaid just selle küsimusega tegelema või KEDA see küsimus motiveeriks tegelema?

Ideede loomine

Erinevad uuringud on näidanud, et “keskmisel ajurünnakul” on tõeliselt häid ideid ca 5%. Seega – mida rohkem ideid laualt läbi käib, seda suurem on tõenäosus, et seal on ka väike hulk väga häid ideid. Või sama asi teistpidi – otsides ainult häid ideid tippideede kvaliteeti hoopis langeb, mitte ei kasva.

Seega – lapsepõlvest meelde jäänud vanasõna “Enne mõtle ja siis ütle” ajurünnakul ei kehti! Siin tuleb ideede genereerimise etapis tulistada nii kuidas jaksad. See polegi tavaliselt nii lihtne, sest me ju teame, et lihtsalt ideid “loopides” võime saada räägib-mida-sülg-suhu-toob sildi.

Ometigi on enamustel ajurünnakute peamine häda just ideede nappus – kui Sul on paberil 15 ideed, siis mitu väga head ideed Sul seal on, arvestades ülalpool esitatud tõenäosust?

Ideede leidmise etapi esimene reegel on lihtne - lahuta ideede loomine ja nende hindamine ja julgusta inimesi välja ütlema KÕIKI oma ideid. See on oluline kokku leppida ning ka järgida, sest kui seda ei tehta, siis hakkavad inimesed ideid tsenseerima – enne välja ütlemist hindama kas need on head ideed või mitte. Selle arutelu tulemusel jäävad paljud lennukad ideed välja ütlemata.

Teine oluline koht – kasutage tehnikaid. Ideaalsis võiks need olla tehnikad, mis aitavad luua nähtuste ja küsimuse vahel uusi seoseid, näiteks Leonardo da Vinci „Ideekast“ või "Lipikurünnak". Kui tahate sootuks teistsugust lähenemist, siis proovige ideede kirja panemise asemel panna kirja 50 küsimust.

Sellised tehnikate olulisust põhjendab nobelist neuroteadlane Eric Kandel asjaoluga, et me peaksime oma aju vaatama kui laosüsteemi, kus on ladustatud kõik meie teadmised ja kogemused. Selles laos töötavad analüütika ja intuitsioon alati koos – uue info vastuvõtmisel meie aju esmalt otsib kuidas see senise infoga kokku sobib, loob seosed ja paneb info “riiulile”. Nii toimime me nii rutiinseid igapäevategevusi tehes, kui uusi olukordasid lahendades.

Uute ideede leidmise võti peitub aga oskuses leida juba ladustatud infole võimalikult palju uusi seoseid ehk teisisõnu info kombineerimises, seda on aga käsu peale ja ilma tehnikata keeruline teha.

Kui aga soovite turvalisemalt läbi ajada, ja ei taha uusi tehnikaid proovima hakata, siis minimaalselt järgige klassikalisi ajurünnaku reegleid:
  • Istuge U-kujuliselt
  • Rääkige kordamööda ja igaüks ütleb ühe mõtte korraga
  • Kritiseerida ei tohi
  • Mida rohkem ideid, seda uhkem (ärge lõpetage enne kui teil on minimaalselt 100 ideed, see ei tohiks aega võtta rohkem kui 30-45 minutit)
  • Julgustage „hulle“ ideid ja arendage teine-teise ideid edasi, kombineerige erinevaid ideid omavahel

 Valimine

Igal õnnestunud ajurünnakul on suur hulk ideid, millega pole kohe midagi peale hakata. See ON eduka ajurünnaku tunnus! Kui olete nüüd kokku saanud enam kui 100 ideed, siis on vaja nendest valik teha. Aga kuidas hinnata ajurünnaku ideid ja kuidas jõuda efektiivselt ühisele seisukohale?

Kõige olulisem nõuanne selle etapi jaoks: peale ajurünnakut EI TOHI ideid vaadata hea-halb skaalal. Pigem on vaja nn grillmeistri pilku värskele lihatükile: “Mida head sellest teha saab?”. Arutelu lihtsustamiseks võib kõik ideed paigutada Ideemaatriksile.

Ja veel – Sinu ja Su meeskond peab suhtuma igasse ideesse kui hea idee toormaterjali – iga idee on uus vaatenurk ja uus võimalus mis vajab edasi arendamist. Tasub endalt ja kolleegidelt küsida, et mida peaks selles idees muutma, et sellest saaks hea või väga hea idee?

Loomulikult ei saa igast ideest asja – enamustest ei saa. Aga sel viisil kõiki ideid kaaludes suudame mõnest arendada väga hea idee. Ja siis on ajurünnak juba korda läinud!

Üks mõte veel: kui Sulle tundub, et pakutud on idee, mis edasi ei vii, siis kõige praktilisem viis oma arvamust kontrollida on paluda idee autoril oma ideed veidi avada: „kuidas see aitab meie probleemi lahendamisele kaasa?”. Usu mind – sinu veendumus idee arulagedusest võib muutuda – vastus võib anda täiesti uue maailmanägemuse!

Kui aga mõte jätkuvalt ei meeldi, kiida vähemalt soovi kaasa mõelda ja suuna mõtlemist sinna, kus Sa tulemust näha tahad. Näiteks olemasoleva brändi raamidesse, firma kultuurist lähtuvaks, ökoloogilisemaks, eelarvesse mahtuvaks. Oluline on mitte kritiseerida, vaid suunata ning hoida ideedetulva avatuna.

Viimase sammuna tuleks igale välja valitud ideele panna juurde järgmine info: kes teeb? mis ajaks teeb? mida täpselt teeb? See ei pruugi (kuigi võib) tähendada ise ära tegemist, see võib olla ka idee edastamine, ettepaneku tegemine, selgitamine vmt.

Kokkuvõtteks ajurünnaku rusikareeglid

  • Töötage väikestes tiimides (isegi kui teid on ühes ruumis palju)
  • Vaadake, et diskussioon oleks ehitav, mitte lammutav ja vastanduv.
  • Hoidke fookust ja kõrget tempot – ärge jääge liiga pikalt detailidesse või ühele teemale, hoidke suurt pilti.
  • Erinevad nägemused on teretulnud!
  • Lahutage ideede genereerimine ja valimine!
  • Kasutage tehnikaid!
  • „Mängi“ aja pikkusega!
  • Harjutage, siis tuleb vilumus!
  • Kui vaja kutsu esimesel korral väline inimene appi.

Loe ka seda ajurünnku postitust.

 

Lisa kommentaar

Email again: