Kommenteeri

Mis meil veel märkamata jääb?

joshua bell
2007. aasta 12. jaanuari hommikul kell 7.51 võtab üks teksades ja pesapallimütsiga noormees ühes Washingtoni metroojaamas viiuli ja hakkab mängima. Järgmise 43 minuti jooksul möödub temast 1097 inimest. Pealnäha juhusliku tänavamuusiku juhuslik etteaste.

Tegelikult pole siin midagi juhuslikku. Metroojaam on hoolikalt valitud - sel kellaajal mööduvad siit peamiselt tööle ruttavad valitsusasutuste keskastmejuhid ja spetsialistid - analüütikud, projektijuhid, arveametnikud jne. Ühesõnaga haritum seltskond.

Noormees ei olnud suvaline tänavamuusik, vaid Joshua Bell - üks tänaseid väljapaistvamaid USA viiuldajaid, kes oli kolm päeva tagasi Bostoni kontserdimajja toonud täismaja. Repertuaar sisaldas Bachi tippteoseid ning pill oli maailma üks kallimaid viiuleid. Tegemist oli Washington Posti eksperimendiga.

Enne algust paluti eksperdil (Leonard SlatkinNational Symphony Orchestra muusikadirektor) hinnata kui paljud möödujad Belli ära tunnevad. 75-100 peatuvad ja jäävad kuulama, 35-40 tunnevad staari ära, arvas ekspert. Mis tegelikult juhtus? 1097 möödujast, vaid 7 peatub ja kuulab kauem kui minuti, ära ei tunne keegi. 

Miks nii?

Igaüks võib ise mõelda. Oli see sellest, et kontekst oli vale? Muidugi oli, aga kuidas Sa märkad uusi ideid, kui ootamatu kontekst Sind segab? Inimesed ei tunne klassikalist muusikat? Võib olla. Hea "toode" ikka ei "müü "ise? Tähelepanu on keeruline saada? Eelarvamused? Kõik võib olla.

Ilmselt on vastus mingi kombinatsioon nendest ja võib olla veel mingitest põhjustest. Aga mõtlemisainet meile kõigile - kas oleksid märganud kui ise oleksid seal olnud? Ilmselt mitte. Aga kui kaasaegne elu paneb meid nii "rattasse", et me ei märka oma elus ilusaid hetki - maailma üks hinnatumaid muusikuid, mängimas maailmas ühel parimal viiulil ajaloo ilusamaid palasid - siis mis hetked, ideed või võimalused, meil veel märkamata jäävad?

Lisa kommentaar

Email again: