Kuidas süüa 12 minutiga 50 hot dogi ja mida sellest õppida oma järgmise ajurünnaku jaoks?

Kas tahad teada milline lihtne nipp aitas Takeru Kobayashil USA-s 75 aastase ajalooga võistluste kuuekordaseks võitjaks tulla ning senist rekordit üle kahe korra parandada?
Võistlus ise on muidugi kummaline - kes jõuab 12 minuti jooksul ära süüa kõige rohkem hot dog-e.  Aga selles loos on laiem point olemas sõltumata sellest mis valdkonnas Sa tegutsed ja väljakutseid ning probleeme lahendad.

Aga alustades algusest - enne 2001. aastat oli selle võistluse rekordit sammhaaval nihutatud ning üldiselt arvati, et tollane rekord - 25 hot dog-i 12 minutiga - on inimvõimete piirile üsna lähedal. Rohkem lihtsalt ei mahu.


Ja siis tuli Kobi ja nihutas selle rekordi ühe võistlusega 50 ühikuni. Siin raadiosaates ütleb, ta et peamine, mis aitas tal selle saavutuseni jõuda, oli probleemi uudsel viisil defineerimine. Võistlejad olid seni keskendunud sellele, kuidas rohkem hot dog-e kõhtu ära mahuks, aga Kobi mõistis, et tegelikult on vaja leida viis kuidas kiiremini süüa. Eksperimenteerides erinevate ideedega jõudis ta lõpuks täiesti uue "tehnikani" - ta murrab hot dog-i pooleks, sööb esmalt vorsti ja samal ajal leotab poolikud kuklid vees. Sellisel viisil ei kuluta ta eraldi aega joomisele ning kuklid ei ole neelamiseks liiga kuivad.

Ja voilaa - rekord kasvas ühe korraga kahekordseks.

Konkurendid, kes aga olid oma fookuse pannud mahutavuse probleemi lahendamisele, arvasid, et söömine on söömine ja seal pole midagi muuta võimalik.

Mis on loo point?

Probleemi defineerimine nii nagu seda teevad kõik teised, tähendab, et konkureerid nendega samade lahenduste kategoorias. Ilmselt ei näe Sa siis uudsete lahenduste võimalusi ning pigem ei ole see tee, mis viib läbimurdeni. Soovides leida uusi lahendusi, alusta probleemi analüüsimisest ja sellele uudsete sõnastuste otsimsisest. Üks võimalik viis sellega alustamiseks oli jutuks selles postituses.