Millises keskkonnas teie meeskond oma ajurünnakuid läbi viib?

Värske uuring ütleb, et selle küsimuse vastus võib mõjutada teie ajurünnaku tulemusi rohkem kui oskate arvata!

Aga alustame kaugemalt. Liikumine aitab meil loovalt mõelda. See arusaam on üle 2000 aasta vana – see oli tuntud juba Vana-Kreeka filosoofidele. Milline on aga seos liikumise ja loovuse vahel teaduslikust seisukohast vaadates? Mis juhtub ajus, kui me kõnnime? Kas inimesed, kes liiguvad vähem, on vähem loomingulised?

Oleme sellest varemgi kirjutanud, aga seekordne uuring vaatas nö väikest liikumist ja liigutamist, mitte jalutuskäike looduses.

Uuring ütleb, et liikumisest on olulisem teadmine, et võin soovi korral vabalt liikuda

Uuringu eestvedaja - neuroteadlane dr Barbara Händel - ütleb nii: "Meie uuringud näitavad, et liikumine iseenesest ei aita meil paindlikumalt mõelda, vaid loovust soodustab hoopis liikumisvabadus - teadmine, et soovi korral võin liikuda."

Isegi väikesed, vabalt valitud liigutused istumise ajal, näiteks väike vabatahtlik võimlemine või asukoha muutmine, avaldavad loomingulisele mõtlemisele positiivset mõju. Händeli uuringud näitasid, et mõju on just divergentsele mõtlemisele ehk ajurünnaku sellele etapile, kus on vaja leida suur hulk ideid.

Aga kes keelab?

"No, kes neil ikka liikuda keelab," mõtleb nüüd mõni lugeja. Ilmselt ei keelagi keegi, aga ega ajurünnaku, koosoleku või koolituse ajal ringi liikumine enamus organisatsioonides tavaks ka ei ole. Kuidas teil on?

Samuti ei ole abiks nö sundkorras liigutamine - tead ju küll neid konverentsil tehtavaid ühisharjutusi, kus kõik peavad samal ajal püsti tõusma ja naabri kaela mudima jmt?

Uurimismeeskonna tulemused nimelt näitavad, et väljastpoolt suunatud liikumine ei too kaasa paremat loovust, sest välise suunamise korral liiguvad inimesed kontrollitult (kas teen õigesti?) ning positiivset mõju loovusele ei teki.

Mida me sellest järeldame?

Nende avastuste põhjal võime teha mitmeid olulisi järeldusi. Esmalt järeldus seminariruumide kohta - mõelge, kuidas saate seminariruumi disainida viisil, et see suunaks osalejaid vabatahtlikult ennast sirutama-liigutama.

Näiteks meie ajurünnakustuudio seminariruumide sisustuseks on kott-toolid, vineerkastid ja kiiged, mis me kunagi valisime Stanfordi Disainikoolist inspireeritult. Käesoleva uuringu alusel on need ainuõiged, sest suunavad ajurünnakul osalejaid pidevalt liikuma. Teiseks me ei tee ühiseid kohvipause - igaüks võib minna seda võtma, siis kui isu tuleb. See on töökorraldusesse toodud just liikumise tekitamiseks.

Seega, nuputage veidi ja pange oma seminariruum tööle!

P.S. Teine järeldus COVID-19 pandeemia aegsesse ja järgsesse maailma puudutab koolitusi. Olukorras, kus veebipõhiste koolituste osakaal on kasvanud, on oluline arvestada ka liikumisvabaduse mõju õppimisele ja loovusele - kuna enamik veebipõhiseid õpetusi hõlmab arvutiekraani jälgimist, on vabade kehaliigutuste hulk, sealhulgas pea ja silmade liigutamine, võrreldes tavalise klassiruumiga oluliselt vähenenud. Uuringutulemustele tuginedes võime öelda, et lihtsad valikud, nagu näiteks vaba liikumise perioodide sisseviimine veebipõhistesse õppesessioonidesse, isegi istudes, parandab oluliselt õppeprotsessi.