Kommenteeri

Kuidas leida probleemile lahendus?

Vahel - õigemini päris tihti - tundub mulle, et ajurünnakust on kujunenud tänapäeva organisatsioonis mingi kummaline religioon, mille abil saab lahendada kõiki ettetulevaid kitsaskohti. Pabertahvel on selle religiooni altar ning nõupidamisteruum täidab ilmselt pühakoja rolli :-). Kutsume inimesed kokku ja las hakkavad käsu peale häid mõtteid mõtlema. Aamen!

Tundub nagu ajurünnakute kokkukutsujad kipuksid sageli unustama kus oli Newton kui talle õun pähe kukkus või kus alustas Archimedes „eureka” hüüdmist, sest ikka ja jälle kuuleme kontoris kutset tulla ajurünnakule arutame mingit „väga tähtsat probleemi”. Värskelt euroremonditud koosolekute ruum on küll veidi umbne, ent see eest hiljuti remonditud ja peaks kutsuja arvates olema igati hea koht mõttetööks :-)).

Aju sagedused

Reaalsus on teine – parimad lahendused leitakse üldjuhul mujal. Pole eriline üllatus, eks? Et selle fenomeni põhjustest aru saada on oluline teada, et teadlaste arvates töötab meie aju neljal eri sagedusel. Kui jätame lihtsuse huvides välja delta- ja teetalained, mis on paljuski seotud unega, siis jäävad järgi kahesugused lained – alfalained ja beetalained. Nendest viimased on valdavad kui oleme pinge all (tuleb meelde: ajurünnak, pabertahvel, nõudpidamiste ruum, käsk muneda kuldmune nüüd ja kohe?), alfalained seevastu on vaba mõttevoo lained, mis ilmuvad siis, kui oleme piisavalt lõõgastunud. Lihtne järeldus – mõte lendab sundimatus õhkkonnas.

Kuna võime eeldada, et õunapuu all lesijaid ning vannis käijaid oli nii Newtoni kui Archimedese ajal rohkem, siis oleks ilmselt vale oletada, et ükskõik kes seal õunapuu all või vannis istus oleks võinud tulla samale avastusele.

Viimast kinnitab ka Center of Creative Leadership partner Stanley S. Gryskiewicz, Ph.D ajakirjas Psychology Today. Nimelt on ta 25 aastat uurinud organisatsioone, mis pakuvad töötajatele motiveerivat töökeskkonda. Selle uurimise tulemusel on ta veendunud, et kuigi enamus loovaid ideid tuleb spontaanselt, ilma idee leidmisele keskendumata, ei ole siin midagi pistmist juhusega. Hea idee leidmise eelduseks on toetav organisatsioon ning süsteemne lähenemine ja teadmised. Kui need on olemas, siis võib oodata „õuna pähe kukkumist” ehk vajalike tingimuste kokkusattumist sealhulgas siis ka piisava hulga alfalainete tekkimist.

Mida siis igaüks meist ise saab teha ehk kas mõtlemisest on abi?

Kirjanik ja nõustaja Michael Gelb (muuhulgas selle suurepärase raamatu autor) leiab, et inimeste suurim probleem on, et nad ei oska mõelda. Ei oska mõelda, sest keegi pole seda neile kunagi õpetanud. Seetõttu kipuvad inimesed seadma endale piiranguid ja looma harjumusi, mis segavad mõtlemist.

Gelb eristab kahte liiki mõtlemist – kriitiline ja kreatiivne. Esimene neist on sisuliselt loogika – seda õpetatakse meile koolis – teine ehk loov pool on tänases koolihariduses paljuski mahasurutud.

Tegelikult veelgi hullem - lastepsühholoog Kathy Hirsh-Pasek (Ph.D) kirjutab raamatus "Einstein Never Used Flashcards: How Our Children Really Learn--and Why They Need to Play More and Memorize Less" (vt. raamatut siit)  uuringust, mis purustab levinud müüdi, et väikelaste võimalikult varajane õppima suunamine ja intellektualiseerimine arendab lapsi rohkem ja loob nendele paremad eduvõimalused tulevikus.

Jutu alguse juurde tagasi tulles - Rootsi konsultatsioonifirma Innovation Lab uuris ajurünnakutel leitud ideede kvaliteeti. Tulemused peaksid kurvastama neid, kes oma organisatsioonis suurepäraste ideede leidmisel vaid ajurünnakutele loodavad. Nimelt leidsid rootslased, et vaid 2-3 ideed sajast pakutavast ideest on tõelised pärlid. Ja kui tihti te ühe probleemi lahendamisel genereerite vähemalt 50 ideed (= 1 pärl)?

Innovation Lab uuringu tulemused väidavad, et:

  • kvaliteetideid on üldjuhul vaid 2–3 protsenti

  • ideid, mis väärivad arendamist on 10–25 protsenti

  • vanu ideid on 20–45 protsenti

  • teiste ideede koopiaid on 5–10 protsenti

  • ning 15-30% ei ole üldse ideed.


Sellest uuringust saab lähemalt lugeda Jonas Michanek´i ja Andréas Breiler´i raamatust "Idéagenten - en handbok i idea management".

Keelaks ajurünnakud üldse ära? :-)

Või teeks neid teistmoodi?

Lisa kommentaar

Email again: