Millegipärast oleme veendunud, et kompromiss on hea ning et edasi minemiseks on vaja kompromisse otsida.

On või?

Aga kui mina tahan liftiga sõita neljandale ja sina teisele korrusele - milline siis on kompromiss? Sõidame mõlemad kolmandale?

Ah et muidu ei saa?

Aga äkki on vastupidi? Et kompromissiga ei saa piisavalt kiirelt edasi? Mäletad George Bernard Shaw ütles ka: "Mõistlik mees kohaneb maailmaga enda ümber. Ebamõistlik mees püüab järjepidevalt kohandada maailma enda järgi. Seega kogu progress sõltub ebamõistlikust mehest."

Wikipedia tabab naelapead öeldes: "Kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult".

See on ju skisofreenia - ma luban, et ma käitun nii nagu mulle tegelikult ei sobi?

Miks me  siis teeme kompromisse?

Üks põhjus on, et meie meeskonnatöökultuslik kultuur on veendunud, et see, kes kergelt kompromissidele ei lähe ei ole meeskonnamängija. (Teine sama jabur hoiak tembeldab otsekohesed inimesed konfliktseteks. Aga see on teine teema.) Millegipärast unustatakse aga selles kontekstis ära, et just erinevad vaated ja seisukohad, mitte ühetaolised ja etteaimatavad mõtted, on need, mille pealt sünnivad ekstraklassi ideed ning tekib uus kvaliteet. Või nagu Paul Arden ütles: pole olemas õiget ega valet seisukohta, on vaid avar vaatepunkt, mida jagab enamus ja kitsas vaatepunkt, mida jagavad vähesed; iga ala areng rajaneb inimestel, kellel on kitsas või isiklik seisukoht.

Kirjuta kommentaaridesse millised on olnud sinu kogemused analoogsetes olukordades!