Mõttemuster: aja alahindamine ja kasu ülehindamine
Umbes 60 aastat tagasi otsustas Sydney linnavalitsus ehitada uue ooperiteatri.
Arhitektuurikonkursil, kuhu laekus 223 kavandit 32 riigist, valiti võitjaks Taani arhitekt Jørn Utzon.
No ütleme nii, et asjad ei sujunud päris plaanipäraselt - ooperimaja valmis 10 aastat plaanitust hiljem ja esialgne eelarve ületati rohkem kui 14 kordselt ehk siis planeeritud 7 miljoni dollari asemel läks see maksma üle 100 miljoni dollari. Tegemist on ühe legendaarseima näitega ehitusprojekti "lõhki minemisest".
Tegijal juhtub, võiks ju mõelda - keerukas objekt, võib olla suur bürokraatia vmt. Tegelikult on iva sügavam - see on mõttemuster, millesse me kõik aeg-ajalt satume. Seda, muide, tõestavad arvukad eksperdimendid, mida on teinud erinevad teadlased, sealhulgas nobelist Daniel Kahneman.
Asja olemus on lihtne: me kipume alahindama tulevaste projektide ellu viimiseks kuluvat aega ning ülehindama saadavat kasu. Plaanide tegemisel eeldame, et riskid ei realiseeru, keegi ei jää haigeks ega vea alt, tarnijad on täpsed ja kohusetundlikud jne jne. Reaalses elus lähevad asjad sellisel viisil väga harva, kui üldse. "Kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab," nagu öeldakse :-).
Seega, point on lihtne - kui teed plaane või pead andma heakskiidu plaanidele, mida teised Sulle esitavad, siis korruta ajakulu vähemalt 1,5-ga, soovitavalt kahega ja vaata plaanile uuesti otsa.
Arhitektuurikonkursil, kuhu laekus 223 kavandit 32 riigist, valiti võitjaks Taani arhitekt Jørn Utzon.
No ütleme nii, et asjad ei sujunud päris plaanipäraselt - ooperimaja valmis 10 aastat plaanitust hiljem ja esialgne eelarve ületati rohkem kui 14 kordselt ehk siis planeeritud 7 miljoni dollari asemel läks see maksma üle 100 miljoni dollari. Tegemist on ühe legendaarseima näitega ehitusprojekti "lõhki minemisest".
Tegijal juhtub, võiks ju mõelda - keerukas objekt, võib olla suur bürokraatia vmt. Tegelikult on iva sügavam - see on mõttemuster, millesse me kõik aeg-ajalt satume. Seda, muide, tõestavad arvukad eksperdimendid, mida on teinud erinevad teadlased, sealhulgas nobelist Daniel Kahneman.
Asja olemus on lihtne: me kipume alahindama tulevaste projektide ellu viimiseks kuluvat aega ning ülehindama saadavat kasu. Plaanide tegemisel eeldame, et riskid ei realiseeru, keegi ei jää haigeks ega vea alt, tarnijad on täpsed ja kohusetundlikud jne jne. Reaalses elus lähevad asjad sellisel viisil väga harva, kui üldse. "Kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab," nagu öeldakse :-).
Seega, point on lihtne - kui teed plaane või pead andma heakskiidu plaanidele, mida teised Sulle esitavad, siis korruta ajakulu vähemalt 1,5-ga, soovitavalt kahega ja vaata plaanile uuesti otsa.