"Miks nende väikeste asjadega üleüldse jännata - kas see pole mitte puhas ajaraiskamine," küsis ühel hiljutisel koolitusel üks osaleja nende ideede kohta, mis jäävad ideemaatriksi alumisse paremasse veerandisse (vt joonis). "Või kui neid teha, siis siva - mitte liigselt aega raisates valimisele ja elluviimisele," jätkas ta.

Nõustun, et see on mõtlemise ja otsustamise koht - teed vaid väikesi asju ja võidki avastada, et suurte jaoks aega, raha ja energiat ei jätku. Samas näitavad uuringud, et kõige-kõige olulisem asi, mis aitab töötajaid "käima tõmmata" on edukogemus mõtestatud tegevuses.

Arusaadavalt on väikeste asjade ära tegemisega võimalik edukogemus kiiremini saada kui suurte asjade ära tegemisega. 

Ja siin on ka põhjus miks nendega peab ettevaatlik olema - nimelt on Harvardi professor Teresa M. Amabile veendunud, et kuigi need väikesed võidud on kõige olulisemad loovuse, koostöö, tootlikkuse ja pühendumise käivitajad, on need ka ebaõnnestumise korral ka olulised demotivaatorid.

Negatiivne mõju on keskmiselt 2-3 korda tugevam kui positiivne. Seega - olles nende väikeste tegevuste valimisel pealiskaudne ja tormakas võid teha olulist kahju oma meeskonna saavutusvõimele - jättes need tegemata ei kasuta Sa kogu oma meeskonna potentsiaali, valides aga valed asjad ja ebaõnnestudes "kukute miinusesse".

Tähelepanuväärne oli veel ka asjaolu, et väikesed edusammud olid töötajate jaoks sama suured psühholoogilised käivitajad kui suured võidud - põhimõtteliselt võib öelda, et meie aju ei jaga edusamme suurteks ja väikesteks - iga edusamm on oluline.

Amabile viis seda teemat uurides läbi põhjaliku analüüsi - 238 inimest pidasid tema jaoks oma tööülesannete ja täitmise kohta üheksa kuu jooksul detailset päevikut. Sellest uurimusest on ta põhjalikumalt kirjutanud oma raamatus "The Progress Principle".