Aju, energiasääst ja keskpärased lahendused
Meie aju on loodud selliselt, et kui vähegi võimalik, siis lülitab ta ennast stand-by režiimile. Näiteks kui meile tuleb ette lahendamist vajav olukord või otsustamist nõudev situatsioon, siis ei hakka aju energiat raiskavalt uusi lahendusi otsima, vaid otsib esmalt üles mõne(d) vana(d) šablooni(d) – lahenduse(d), mida oleme ise varem analoogses olukorras kasutanud või mida oleme kuulnud-näinud, et keegi teine on kasutanud. Kui šabloone on mitu, siis usume, et oleme olnud loovad ja leidnud palju lahendusi. Tuhkagi. Saame hoopis valida mitme vana lahenduse vahel. Kipub olema nii, et alles siis kui valitud lahendus ei tööta, hakkame uut otsima.
Aga mis siis kui leitud lahendus töötab? Töötab keskpäraselt ja veab meidki keskpärasusesse? Viib vooluga kaasa? Teeme ja toimime nii nagu kõik teised?
Jah, mõnikord on see kasulik, isegi vajalik. Isegi nii talitades kulutab aju, mis moodustab meie keha massist ca 2%, umbes 20% meie energiast - kui ta hakkaks nüüd iga kord kohe uut lahendust otsima, siis oleks jama majas. Aga kas see säästurežiim on arukas iga kord? Kindlasti mitte!
Selleks, et aju võimalikult vähe energiasäästurežiimil töötaks anna talle pidevalt uut sisendit – võimalust näha ja kogeda uusi asju. See hakkab lihtsatest asjadest:
- sõida hommikuti tööle mööda uut teed,
- loe vahelduseks ajalehest ka neid lehekülgi, mis tavaliselt kohe edasi keerad,
- mine osta poest ajakiri, mida pole kunagi lugenud ja loe see läbi,
- suhtle aktiivselt nende töökaaslastega, kellega sa tavaliselt ei suhtle,
- reserveeri vähemalt üks lõuna nädalas või kuus selleks, et kutsuksid lõunale mõne huvitava inimese,
- loe head ilukirjandust – need on ju inimsuhete õpikud ja inspiratsiooniallikad,
- jne.
Usud, et Sul pole kõigeks selleks aega? Palju "õnne" – sinu aju on tõhus energiasäästja ja Sa elad suure tõenäosusega enamuse päevast autopiloodil.
P.S. Eelnev ei tähenda, et puhkamise peaks ära unustama. Aju vajab seda samuti. Loe näiteks ühte varasemat postitust.