Uurijad leidsid, et mida kaugemal on probleemi "omanikud" meist - kas siis ruumiliselt, ajaliselt või sotsiaalsetelt sidemetelt - seda abstraktsemalt me neid tajume ja seda abstraktsemalt me ka nende probleemile mõtleme ning seda loovamaid lahendusi suudame leida.

Aga kas pole nii, et see on vastuolus sellega, kuidas me enamasti oma meeskondades tööd korraldame? Me paneme probleemile lahendusi leidma inimese või meeskonna, kes on kõige rohkem olukorraga kursis ning laiema fookuse asemel me pigem fokusseerime probleemi teraviku hästi täpseks.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Eelnev ei tähenda, et jätame asjatundjad kõrvale ja lasme võhikud lahendama. Pigem see tähendab, et meeskondasid on vaja kombineerida ja nende tööd korraldada senisest erinevalt. Eks lahenduse peab igaüks ise leidma, aga viskan õhku mõned mõtted edasi juurdlemiseks:

1. Milline võiks olla struktuur teie organisatsioonis, mis toetaks teiste probleemide lahendamisel osalemist?

2. Kas ja kuidas saaks erinevaid crowdsourcingu võimalusi ära kasutada?

3. Milline võiks olla organisatsioonikultuur, mis seda toetaks? Tasusüsteem? Ametijuhendid?

4. Keda te koosolekutele kutsute? Klassikaline nõuanne ütleb, et ainult vajalikud inimesed. Kas mõned kontvõõrad võiks ajurünnakutel nüüd ka vajalikud olla?


Mõelge sellele. Ja laske kellelgi teisel ka mõelda :).