Ära põleta raha - ehk kas suvepäevade korraldamisest on kasu?

suvepaevad
Suur suvi on käes ja firmade suvepäevade korraldamine-pidamine täies hoos. On see alati arukas? Kõik ju teevad. See on vajalik töötajate motiveerimiseks.

Pakun mõtlemiseks ühe teise näite.

Paar päeva tagasi sai läbi raamat, mille esitlusel mõned nädalad tagasi käisin - kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe biograafia "Jääda ellu". See lahedalt kirja pandud raamat pakub palju enam mõtteainet kui keskmine juhtimisraamat.

Ühte organisatsioonikultuuriga ja kitsamalt suvepäevadega haakuvat metafoori tahangi allpool jagada. See on seotud trekisprindi ühe naljakama osaga - surplace´iga. Sprinterid jäävad rattaga seisma (jalga maha panna ei tohi) ja passivad teine-teist eesmärgiga mitte esimesena edasi minna, kuna taganttulijal on finiši eel oluline eelis. Huvitav on aga mida Salumäe, kes oli üks kõvemaid "seisijaid", sellest räägib. Nimelt kunst ei ole mitte paigalseismine - see on tasakaalu ja harjutamise küsimus - kunst on hoida oma lihased seismise ajal lõdvestunud, sest see määrab, kes on lõpus suuteline kiiremini sprintima ja võidu võtma. Need, kes seda ei oska , saavad ühe vastase juurde - piimhappe. Piimhape tekib kui lihased töötavad ilma hapniku juurdepääsuta ehk et see kimbutab neid, kes ei oska seista lõdvestunult. Piimhapet täis lihas ei "tööta" maksimaalselt ja võimalused vähenevad dramaatiliselt.

Mis on sellel organisatsiooniga pistmist? Vägagi palju. Paljudes firmades toimub igapäevaselt "surplace" just nii nagu ei tohi - hambad ristis ja lihased piimhapet täis. Teiste sõnadega - kõik on oma töödesse uppunud nii et pinge, koormus ning väsimus tapab igasuguse võime olla tähelepanelik, suutlikkuse loovalt läheneda ning vajalikul hetkel teistest kiiremini "spurtida".

Kuidas me piimhappe vastu organisatsioonides võitleme? Lubage, et ma natuke utreerin, aga laias laastus tähendab see suvepäevade ja mõnel pool ka talvepäevade korraldamist, paari kliendiüritust, paar korda aastas ehk ka koos viinajoomist ning mõnda nipet-näpet veel - a´la Dilberti koomiksite e-mailitsi üksteisele saatmist.

Ma nüüd riskin personalijuhtide meelepaha alla sattuda (ja kindlasti satun üritusturundusfirmade meelepaha alla), aga esimene hea soovitus - ära põleta raha ära. Selliselt toimivas organisatsioonis korraldatud suvepäevad on küll toredad, aga töötajate motivatsiooni ning seega ka firma tulemuste paranemisele ei aita need kaasa karvavõrdki. Aasta otsa suure pingega, "lihased piimhapet täis" tööd tehes ja paar korda aastas koos lõõgastudes ei kesta ükskõik kui lahedast üritusest saadav "motivatsioonilaks" rohkem kui päeva või paar. Mõnel ehk nädala. On sel mõtet? Äkki saaks selle rahaga midagi rohkemat ära teha?

Alustada tuleks ikka õigest otsast - igapäevasest töökeskkonnast. Vabadus piimhappest tuleb siis kui tööl on lahe olla iga päev, mitte paar korda aastas. Arusaadavalt ei pea ma silmas, et kogu aeg peaks olema pidu ja pillerkaar või, et lahe tähendab olukorda, kus tööd ei ole vaja teha. Lahe tähendab selles kontekstis, et inimesed kaifivad koos töötamist, mõtlevad ühes rütmis, nende eesmärgid on ühtsed, asju tehakse koos - üleüldse on sellisesse kontorisse sisse astudes õhust tunda seal valitsev positiivne "kiiks". Lahe tähendab ka jäägitut usaldust kõigi meeskonnaliikmete vahel, soovi ka vaba aeg perekonniti koos veeta (no mitte muidugi kogu vaba aeg).

Millegipärast, ja ma ei tea miks see nii on, seostame me stereotüüpselt mõeldes sellist õhkkonda reklaamifirmadega, vahel ka IT firmadega.

Miks see on nii?