Lugesin, et Eestis pidavat olema uute ideede jahtimise haigus. Näited selles olevat teiste hulgas näiteks Ajujaht ja Rahvakogu. Poliitikutest ja ettevõtjatest, kui reklaamibüroode püsiklientidest, rääkimata. Möönan, et see võib kohati nii olla. Või nii tunduda. Aga minu meelest on see kõverpeegel.

Uute ideede jahtimise haiguseks läheb asi siis, kui me usume, et veel natuke kannatust ja leiangi miljon-dollari-idee või siis avastan hoopis imenipi, millega on võimalik leida idee, mis ilma tööd tegemata ja vaeva nägemata lahendab suvalise probleemi.

Sellisel juhul on tõepoolest ilmselt tegemist meditsiinilise probleemiga.

Aga vaatame asja teisest küljest -  kas tunned otsustajat, kes ütleb, et tal pole kordagi tulnud ette olukorda, mille lahendust ta kohe alguses ei teadnud? Mina igatahes ei ole.

Ei tasu vaadata ideede otsimist kui naiivsest lootust leida miljon-dollari-ideid, vaid lahenduste otsimisest igapäevastele küsimustele, näiteks "kuidas turgutada teist kuud langevat müüki?", "kuidas eristuda konkurentidest?", "kuidas inimesi paremini motiveerida?", "kuidas kasvatada äri?" jne. Teiste sõnadega - ideede otsimine sellises kontekstis ei ole midagi muud kui uute lahenduste otsimine tavalistele küsimustele, millega enamus organisatsioone pidevalt rinda pistab.

Just selles on võti - pistab pidevalt nende küsimustega rinda. Mingi asjaga pikalt tegeledes tekib meil nähtus, mida psühholoogid nimetavad rajasõltuvuseks - me õpime ära viisid kuidas asju "õigesti" teha ja kuidas neid asju on alati tehtud. Ühest küljest on see oluline - see ongi valdkonna oskusteave ning seetõttu kindlasti väärtuslik - aga teisest küljest muutub see takistuseks kui need vanad asjade tegemise viisid enam ei toida.

Sellel omakorda on loogilised ja selged põhjused. Peamine nendest on seotud aju toimimise loogikaga. Keskmine aju on väga hea olukordade ja mustrite ära tundja, suhteliselt hea asjade meeles pidaja, aga nigel uute lahenduste leidja.

Aju, mis moodustab ca 2% inimese kehakaalust, on tegelikult suhteliselt "kulukas ülal pidada" - aju tarbib ca 20% meie energiast. Samas teame, et mida rohkem mingit "masinat" kasutada, seda rohkem kulub selle tegevusele energiat. Seetõttu ongi meie igaühe aju eelprogrammeeritud mõtlema mööda tuttavaid radu. Esiteks säästab see energiat, teiseks on see igapäevases elus ellujäämiseks oluline - meil on kogemus kuidas erinevates olukordades toimida.

Aga nende samade eespool mainitud igapäevastele küsimustele uute lahenduste otsimisel muutuvad need tuttavad rajad takistuseks. Selle takistuse ületamist ongi meil vaja õppida ja harjutada. Siis ei ole uus idee enam eesmärk omaette, vaid vahend väljakutse lahendamiseks, vahend pikas perspektiivis ellu jäämiseks. On ju ka Einstein öelnud, et on hullumeelsus jätkata seniseid tegevusi ja oodata senisest erinevaid tulemusi. Teisisõnu - kui saad ühel hetkel aru, et vana viisi asju tehes enam edasi minna ei saa, tulebki otsida uusi lahendusi. Terve mõistus ütleb ju sama.

Uute lahenduste otsimisel oleme tulemuslikumad kui teame kuidas seda süsteemselt teha. See oskus ei teki enamusele inimestele iseenesest - seda on vaja harjutada. Mõnes mõttes on see nagu Tartu Maratoni läbimine - asi läheb vaevaliselt kui pane suusad esmakordselt alla alles stardis ja oluliselt libedamalt kui oled enne maratoni pool talve trenni teinud. See treenimine on tegelikult lihtne ja ei maksa midagi - alusta lihtsatest asjadest, näiteks küsi endalt igapäevaste olukordade lahendamise juures, "kuidas saaksin seda senisest erinevalt lahendada?". Tee seda lihtsalt mõtteharjutusena. Ühel hetkel tajud, et see see toimib - suudad vaatenurkasid kergemini vahetada ja oma mõttekäikudesse üllatavaid pöördeid tuua ka sel hetkel kui seda päriselt vajad.