Milliseid vigu tegelikult tasub teha ja kas kõik vead on võrdselt head? Järele mõeldes saab igaüks aru, et ei ole. Isegi õppimisvõimalused, mida vead pakuvad, on erinevad. Rääkimata siis see, kuidas veategijaga käitutakse.

Allolev lähenemine on minu mugandus Mindset Works asutaja ja juhi Eduardo Briceño lähenemisest. Võib olla pole see päris 100% korrektne jaotus, aga see on parim vigade mõtestamise loogika, mille olen leidnud.

Loogika on lihtne - vigu saab jagada muuhulgas selle järgi, et kui suurt õppimisvõimalust need pakuvad ning kui suur on nende mõju meie tegemistele. Selle alusel saab vead jagada neljaks - nendest maatriksi ülemisse ossa jäävad vead on pigem positiivsed ja alumised pigem negatiivsed.

Nelja tüüpi vead:

• Teadmiste avardamise vead on need, mis aitavad meil oma praeguseid oskuseid või teadmisi avardada. Ülesande kallale asudes juba teame, et me pole seda varem teinud ning kuskilt pole võimalik ka lahendust küsida ega uurida. Teiste sõnadega - need vead tekivad enamasti siis, kui käsil olev ülesanne eeldab, et teeme midagi, mida me veel ei tea või ei oska. Enamus uute ärimudelite otsimised kuuluvad siia - sellest lahtrist start-up maailm räägibki. Need on väga head õppimise kohad - proovime uusi asju, laiendame oma piire, leiutame ja katsetame.


• Ahhaa! tüüpi vead. Need on ka head õppimise kohad, kuid enamasti avastame selle käigus mingi teadmise, mis tegelikult juba oli olemas, aga me polnud võtnud vaevaks seda enne järgi uurida või olime unustanud vmt. Näiteks tulekahju korral proovime tuld kustuda alkoholiga ja saame teada, et see polnud arukas mõte; või soovime sõbrale õnne valel päeval, sest ajasime ta sünnikuupäeva sassi vmt.


• Lohakusvead - kõige tarbetumad vead - teeme midagi, mida oskame ja teame, aga teeme ikka valesti, sest pole piisavalt hoolikad või oleme väsinud-tüdinud vmt. Õppimise moment on enamasti suhteliselt väike ja neid pidevalt tehes peaksime järgi mõtlema, et kas tegeleme ikka õige asjaga või kuhu on kadunud.


• Eiramise vead. Aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus on palju kaalul ja me ei taha mingil juhul eksida - näiteks koolibussi juht või kõrgustes töötav tööline peavad olema eriti ettevaatlikud. Need on enamasti olukorrad, kus riskid on hinnatud ning olemas on kindlad reeglid ja protseduurid vigade vältimiseks, kuid nendest hoolimata tulevad vahel eksimused sisse. Kindlasti on ka nendest võimalik õppida, aga kui näiteks teadmiste laiendamise vigu me sageli kutsume teadlikult esile, siis siin õppimise eesmärgil vigu ei tehta ning enamasti nende juhtumise korral ka ülearu tolerantsed ei olda.

Kuidas vahet teha?

Briceño soovitab iga kord kui asjad ei läinud soovitult küsida ning üksteisele peegeldada:

• Mis oli ootamatu?


• Mis läks hästi ja mis mitte?


• Mis oli põhjus, et saime sellise tulemuse?


• Mida me peaks / saaks järgmine kord teisiti teha?

Kui need küsimused ausalt ära vastata, siis peaks pilt selge olema.

Mis kogemus Sul on - kas ja kuidas meeskonnas tehtud vigu lahterdate-analüüsite?