Liigse vabaduse andmine suurendab kahtlejate hulka
Liigse vabaduse andmine suurendab kahtlejate hulka, selgub Waterloo ülikoolis tehtud uuringutest.
Inimesed kipuvad kergemini nõustuma muudatuste või uute reeglitega, mida esitletakse neile kui kindlaid asju ja otsime mööda hiilimise võimalusi kui neil on tunne, et asi pole veel päris kindel.
Teema pole uus ja järeldus pole esmapilgul üllatav. Samas on mitmed
varasemad uuringud jõudnud laias-laastus kahele üksteisele vastukäivale
seisukohale.
Image by Sam Williams from Pixabay
On uuringuid, mis on leidnud, et uute piirangute seadmisel või reeglite kehtestamisel oleme nendega nõus, sest meie aju hakkab kiirelt ja tõhusalt meile seda muudatust "müüma" ehk otsima põhjendusi, miks see reegel vajalik on. Teised uuringud on aga leidnud, et me pigem hakkame uue reegli vastu mässama ja senisest veelgi enam tahtma just seda ära keelatud asja.
Kuidas siis asjalood tegelikult on?
Kristin Laurin usub oma eksperimentide põhjal, et alguses kirjeldatud uuringute tulemused ei ole vastukäivad, vaid et selline erinevus tulenebki sellest kui kindlad ja möödapääsmatud uuendused meile tunduvad - mida möödapääsmatum see tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi miks selle olukorraga leppida. Ja vastupidi - mida "lahtisem" teema tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi, miks seda halvaks pidada.
Lihtsalt öeldes - inimaju hakkab olukorda ratsionaliseerima ning meile põhjendama. Sinu kui liidri otsus on kumba teekonda Sa toidad. See on enesekehtestamise küsimus.
Uurijad usuvad, et sama fenomeniga saab seletada ka näiteks Araabia kevade puhkemist - inimesed elasid aastakümneid diktatuuris kuna nad ei uskunud, et sellest on väljapääs, kui aga esimeses riigis õnnestus muudatus ellu viia, aduti, et see on võimalik ja leplikus kadus.
Kuidas siis asjalood tegelikult on?
Waterloo ülikooli uurimisgrupp Kristin Laurin´i juhtimisel viis selle selgitamiseks läbi rea eksperimente. Üks nendest eksperimentidest puudutas piirkiiruse alandamist linnas. Ühele osale osalejatest serveeriti seda kui juba tehtud otsust ja teistele kui otsust, mida alles hakatakse arutama. Esimesse gruppi kuulujad toetasid muudatust rohkem kui teise gruppi kuulujad ja mõlemad leidsid kuhjaga argumente oma seisukoha tõestuseks.
Kristin Laurin usub oma eksperimentide põhjal, et alguses kirjeldatud uuringute tulemused ei ole vastukäivad, vaid et selline erinevus tulenebki sellest kui kindlad ja möödapääsmatud uuendused meile tunduvad - mida möödapääsmatum see tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi miks selle olukorraga leppida. Ja vastupidi - mida "lahtisem" teema tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi, miks seda halvaks pidada.
Lihtsalt öeldes - inimaju hakkab olukorda ratsionaliseerima ning meile põhjendama. Sinu kui liidri otsus on kumba teekonda Sa toidad. See on enesekehtestamise küsimus.
Uurijad usuvad, et sama fenomeniga saab seletada ka näiteks Araabia kevade puhkemist - inimesed elasid aastakümneid diktatuuris kuna nad ei uskunud, et sellest on väljapääs, kui aga esimeses riigis õnnestus muudatus ellu viia, aduti, et see on võimalik ja leplikus kadus.