Pean tunnistama, et kukun aeg-ajalt tsüklisse. Töötsüklisse. Töötan siis rohkem kui olen plaaninud.

Ok, nali naljaks. Aga on tõesti olnud aegu kui töötasin kuni 50-60 tundi nädalas. Ja see pole arukas. See pole tasakaalus. Täna teen igapäevast tööd umbes poole vähem. Jääb aega mõtlemiseks, jääb aega ühiskondlikuks tegevuseks.

Kui oled samas orgis, kus mina olin, siis on ehk abiks kaks soovitust:

• Aktsepteeri, et alati (s.t. igal õhtul) jääb midagi tegemata. Kõik asjad ei saa õhtuks "valmis". Ja et see on normaalne. Usun, et vahel on tänaste toimetuste homse varna viskamine ainuõige lahendus. Selleks ongi to-do list välja mõeldud :-).


• Ära vaata ainult neid asju, mida veel teha on vaja. Vaata, kui palju on juba tehtud, ja tunne sellest ka rõõmu.

Arvad, et nii ei jõua muhvigi tehtud? Kas tead, mida minu partnerid mult viimasel ajal üha sagedamini küsivad? See on: "Kuidas Sa kõike seda jõuad?". Vastusest ma kirjutasin mõni aeg tagasi siin.

Pane kohe praegu kirja:

1. Mida oled selle nädala jooksul ära teinud?


2. Mida oled oluliselt edasi arendanud?


3. Milliseid takistusi oled ületanud?

Kiida ennast nende edusammude eest ja pea meeles, et pead protsessi nautima! Kui kõik tuleb ainult raske töö ja tohutu vaevaga ning ilma naudinguta, siis teed vale asja.!

Ja nüüd mine koju nädalavahetust pidama.

Kohe!