Kaugtöö ja diginomaadlus - mida uuringud räägivad
Elame uues maailmas – viimase paari aasta jooksul on töömaailm teinud läbi aastakümnete suurima muutuse – kaugtöö on vabastanud paljud inimesed vajadusest minna iga päev kontorisse.
Kuidas nende elu tegelikult välja näeb? Kes nad on? Kas ja millised võimalused avanevad siit turismisektorile?
Visionäärid rääkisid kaugtööst juba ammu
Briti insener ja futurist Arthur C Clarke ennustas üle poole sajandi tagasi BBC saates Horizon interneti ja kaugtöö teket (nähtav ka Youtube´ist):“See on uskumatu läbimurre, mille side ja transistori areng on võimalikuks teinud. Nende asjade areng teeb võimalikuks maailma, kus me saame olla üksteisega koheselt ühenduses, olenemata sellest, kus me viibimine. Lähitulevikus - võib olla isegi juba 50 aasta pärast - saame ühendust võtta oma sõpradega kõikjal maailmas, isegi siis kui me ei tea nende füüsilist asukohta. Siis saab võimalikuks see, et inimene Tahitilt või Balilt saab äri ajada sama hästi kui Londonist.”
Kus on kaugtöö ja diginomaadluse juured?
Esimene suurem kaugtöö tegemise laine oli juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel kui 1973. aasta OPECi naftaembargost tingitud bensiinihindade hüppeline tõus muutis pendelrände kallimaks (Choudhury 2020).
Termini “diginomaad” tõid aga laiemasse kasutusse Makimoto ja Manners (1997) oma raamatus „Digital nomad”. Raamatu autorid ennustasid, et tehnoloogia areng võimaldab inimestel saada diginomaadideks ehk mobiilseteks töötajateks, kes saavad teha kaugtööd ükskõik millises maailma punktis.
Alles 20 aastat hiljem muutus Makimoto ennustus kaugtööst reaalsuseks - täna nimetavadki teadlased ja ajakirjanikud professionaale, kes kasutavad töötamiseks peamiselt tehnoloogiat ja elavad asukohast sõltumatut elustiili, diginomaadideks (Altringer 2015).
Sellise elustiili tegid võimalikuks nii teenusmajanduse osakaalu kasv (The Global Economy.com 2022) kui ka mitmed olulised sotsiaalmajanduslikud suundumused, nagu interneti kättesaadavus, soodsad lennupiletid ning mobiilsuse ja tehnoloogia levik igapäevaelus, aga ka üha paindlikumad ja ebakindlamad töösuhted (Hannonen 2020).
Töö olemuse muutumise võtab oma raamatus „The Alliance” (2014) hästi kokku LinkedIn asutaja Reid Hoffman, kes väidab, et oleme liikunud vähestele tööandjatele töötamise ajastust projektipõhisesse ajastusse, kus iga üksikisikust professionaal on nagu idufirma, mis keskendub ühe töösuhte hoidmise asemel võrgustikule ja sellele väärtuse loomisele.
Märgiline areng diginomaadluse arengus on olnud ka ühiskontorite (ingl.k. coworking space) tekkimine, kus ka diginomaadid sageli töötada eelistavad. Ühiskontorite alguspunktiks loetakse 2005 aastat kui San Franciscos alustas esimene ühiskontor (Grinberg 2019). Samas oli selleks ajaks analoogseid keskkondasid – mida küll nimetati teisiti – loodud juba kümmekond aastat. Ühiskontorite kasv on olnud kiire – aastal 2012 oli maailmas 2000 ühiskontorit, 2020 aastal aga juba 20 000. Enne pandeemiat ennustati, et aastaks 2024 kasvab nende arv 40 000-ni (Statista 2022).
Enamus ühiskontoreid asuvad linnades, aga järjest enam on neid tekkinud looduslikult tähelepanuväärsetesse kohtadesse – soojad maad, kus kombineeritakse töötamist rannaelu ja surfamisega või suusakeskused, kus kombineeritakse samuti sportliku eluviisiga või näiteks üksildased paigad ürglooduses või polaarjoone lähistel, kus nauditakse erakordset ning kodust erinevat looduskeskkonda.
Kaugtöötajaid on erinevaid
Diginomaadlus on fenomen, mis on akadeemilistes aruteludes suhteliselt uus, ühest selget definitsiooni nähtuse kohta ei ole – erinevad teemat käsitlevad väljaanded annavad selle areneva sektori kohta erinevaid määratlusi.
Suurim segadus tuleneb sellest, et kaugtöötaja ja diginomaad ei ole sünonüümid, kuid neid sageli kasutatakse sünonüümidena. Kaugtöötaja on iga inimene, kes näiteks Covid-19 ajal hakkas ajutiselt või püsivalt tegema tööd väljaspool tööandja ruume. Diginomaad on aga üks spetsiifiline grupp kaugtöötajatest, kes kasutab asukohavabadust selleks, et ühildada töötamine ja reisimine.
Diginomaadlust kui nähtust on viimasel kümnendil uuritud palju, aga teadmised diginomaadide kohta on jäänud killustatuks, kuna kirjeldused põhinevad sageli juhuslikel teabeallikatel (näiteks ajalehe- ja veebiartiklid, fotod sotsiaalmeedias jmt) ning on seetõttu kallutatud, sest keskenduvad nomaadielu glamuursetele aspektidele (Reichenberger 2017).
Töökorralduse muudatused ning mõju produktiivsusele ehk kas kaugtöö suurendab või vähendab produktiivsust
Olemasolevate definitsioonide analüüsist kui varasematest uuringutest joonistub välja kaugtöö oluline roll diginomaadide elukorralduses, on oluline hinnata ka töökorralduse muudatuste ulatust ning töökorraldusega seotud trende.Covid-19 pandeemia alguses läksid inimesed riiklike piirangute tõttu paljudes tööstusharudes üleöö kaugtööle. See kiirendas trendi ja viis suure nihkeni töötamise viiside mõtestamisel (Kylili 2022). Praeguse seisuga on enamik kontoritöötajaid kogenud kaugtöö eeliseid ja miinuseid ning paljud plaanivad vähemalt osalise ajaga jätkata kodus töötamist (Oakman jt 2022).
Mitmed maailmas suured tehnoloogiaettevõtted – Spotify, Salesforce, Microsoft, Twitter (Bursztynsky 2021) jmt – on kasutusele võtnud "töö kõikjalt" mudeli – nende töötajatel on võimalus valida, kus nad tahavad pärast pandeemiat oma tööd teha.
Samas oleks ebakorrektne pidada kaugtöö ainsaks põhjustajaks pandeemiat – Global Workplace Analytics andmetel kasvas globaalselt kaugtöö osakaal 2005 - 2018 aastatel 173% (2022). 2019. aastal töötas Euroopa Liidus regulaarselt kodust 5,4% palgatöötajatest. Kaugtöö laiema leviku suurimaks pidurdajaks peeti asjaolu, et juhid ei usaldanud oma kaugtööl olevaid töötajaid. Siiski kasvas aeg-ajalt kaugtööd tegevate töötajate osakaal aastatel 2009 - 2019. 5,2%-lt 9%-ni (Trindade 2021).
Pandeemia alguses rakendasid kaugtööd kõige enam IT ja telekommunikatsiooni sektor (57% sektori töötajatest), teaduspõhised tegevused (53%), finantsteenused (43%), kinnisvara (43%) ja avalik sektor (30%) (Vargas-Llave 2020).
Enne pandeemiat olid Euroopa Liidu liikmesriikides peamised kaugtöö arendamise stiimulid töökohtade digitaliseerimine ja töö- ja pereelu tasakaalu leidmine (Telework in the EU... 2021) . McKinsey toob välja, et massiline kaugtöövõimalus ei tekkinud mitte COVID-19 kriisi tõttu, vaid seetõttu, et automatiseerimise ja digtaliseerimise edusammud tegid selle võimalikuks – lihtsalt tehnoloogiate kasutamine on pandeemia ajal kiirenenud (Sneader, Singhal 2021). Viimasele viitas ka Microsofti tegevjuht Satya Nadella, kes märkis 2020. aasta aprillis, et oleme kahe kuu jooksul näinud digitaliseerimise arengut, mis muidu oleks võtnud kaks aastat (Spataro 2020).
Pandeemia on töövormide osas muutnud nii töötajate kui tööandjate hoiakuid – 60% töötajatest soovib teha kaugtööd ning 70% juhtidest nendivad, et nad on kaugtöö võimaldamise osas täna avatumad kui nad olid enne pandeemiat. 87% juhtidest ütleb, et nende investeeringud sisaldavad kaugtöö võimaldamisele suunatud tehnoloogiainvesteeringuid (Dahik jt 2020).
Töötajad on selliste töövormidega pigem rahul – 75% leiab, et nende produktiivsus on individuaalsete tööülesannete täitmisel kasvanud, 51% ütleb sama ka koostöiste tööülesannete kohta (Dahik jt 2020). 80% töötajatest, kes kavatsevad peale pandeemiat kaugtööga jätkata, soovitaksid sellist töövormi ka sõbrale (Remote Work... 2021).
Produktiivsuse kasv on tegelikult olnud teada juba ammu – 2015 aastal leiti, et ajutiselt kaugtööl olevate töötajate produktiivsus kasvas 13% ja nendel, kes peale testperioodi saidki kaugtööle jääda kasvas produktiivsus 22% võrreldes kontoris töötamise ajaga. (Bloom jt 2015)
Kõik, kes saavad kaugtööd teha ei pruugi seda ilmtingimata soovida (Sneader, Singhal 2021). Uuringute järgi ei ole kodus töötamine osutunud kõigi jaoks ideaalseks kogemuseks – paljudele on see toonud kaasa pikemad töötunnid ning hägused piirid töö ja isikliku elu vahel. Teadlased, kes uurivad vaimset tervist, usuvad, et kaugtööl on paljude inimeste jaoks negatiivne mõju vaimsele tervisele (Soga jt 2022).
Kui palju on Euroopas kaugtöötajaid ja diginomaade?
Sellele küsimusele ei ole ühest vastust kerge leida. Tänaseks on Euroopas hakanud kaugtööd tegema 40% töötajatest (Trindade 2021). Täpsemad andmed riikide lõikes pärinevad 2020 aastast (vt joonis) – selle alusel on suurim kaugtöötajate osakaal (summaarselt nii pidevalt kui aeg-ajalt kodus töötavad eurooplased) Luksemburgis, kus see näitaja on 47,5%. Euroopa Liidu keskmine oli 2020 aastal 21%. Eesti näitaja 23,7%.
Eesti kohta on olemas ka värskemad andmed – 2021 aastal kasutas kaugtöö võimalusi 28% ehk 181 600 inimest (Kaugtööd... 2022), sealjuures Harjumaal oli see näitaja 35% ja Tartumaal 31,5% - need olid ka Eesti kõrgeimate näitajatega piirkonnad.
Kõikidest kaugtöötajates 30% soovib vähemalt aeg-ajalt teha kaugtööd välismaal, sealhulgas 4% tahab kogu aeg teha kaugtööd välismaalt, 10% üle poole ajast ja 16% aeg-ajalt (Remote Work... 2021). Selle alusel võime väita, et Euroopa Liidus on hinnanguliselt ca 9,9 miljonit diginomaadi. Oluline on seejuures veel arvestada seda, et tegelik potentsiaal on suuremgi - kui lähtuda Nomadlisti statistikast (2022), mille alusel on globaalsetest diginomaadidest 39% Euroopast, siis võiks hinnata, et maailmas on kokku 25,3 miljonit diginomaaadi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et diginomaadlus on Eesti turismi jaoks strateegiline väärtus – maailmas, kus kaugtöö on levinud võimaldab selle atraktiivne sidumine teiste turismitoodetega oluliselt pikendada turisti siin viibimist ja kasvatada tema poolt kulutatud raha – saame teha pakkumisi nagu näiteks: tule Võhandu maratonile ning jää siis veel nädalaks tööle ka.
Loe ka seeria järgmist postitust, kus jagame nõuandeid diginomaadidele teenuste disainimiseks.
Postitus on kirjutatud 2022 aastal kaitstud magistritöö "Diginomaadid kui Eesti turismisektori arenguvõimalus" põhjal. Magistritöö täisteksi saad alla laadida siit. Kes pikka magistritööd lugeda ei taha, siis lühikokkuvõtted on leitavad ka turimisarenduskeskuse lehelt.
Vaata meie ajurünnakustuudio võimalusi - ideaalne koht meeskonnaga väljasõiduks ning töö ja mõnusa ajaviite ühendamiseks.
Viidatud allikad:
- Altringer, B. (2015). Globetrotting Digital Nomads: The Future Of Work Or Too Good To Be True?- Forbes
- Bloom, N.A., Liang, J., Roberts, J., Ying, Z. J. (2015). Does Working from Home Work? Evidence from a Chinese Experiment. The Quarterly Journal of Economics February 2015 Vol. 130 Issue 1 Pages 165–218.
- Bursztynsky, J. (2021) Spotify will let employees work from anywhere after the pandemic. CNBC
- Choudhury, P. (2020) Our Work-from-Anywhere Future – Harvard Business Review
- Clarke, A. (1964) [video]
- Dahik, A., Lovich, D., Kreafle, C., Bailey, A., Kilmann, J., Kennedy, D., Roongta, P., Schuler, F., Tomlin, L., Wenstrup, J. (2020) What 12,000 Employees Have to Say About the Future of Remote Work. – Harvard Business Review
- Grinberg, N. /2019). The History of the Coworking Sector
- Hannonen, O. (2020). In search of a digital nomad: defining the phenomenon. Information Technology & Tourism, 22(3), 335-353.
- Hoffman, B., Casnocha, B. Yeh, C. (2015) The Alliance: Managing Talent in the Networked Age. Harvard Business Review Press. 224 lk
- Kylili, A., Afxentiou, N., Georgiou, L., Panteli, C., Morsink-Georgalli, P. Z., Panayidou, A.,& Fokaides, P. A. (2020). The role of Remote Working in smart cities: lessons learnt from COVID-19 pandemic. Energy Sources, Part A: Recovery, Utilization, and Environmental Effects, 1-16.
- Makimoto, T., Manners, D. (1997). Digital Nomad. Wiley. 256 lk
- Number of coworking spaces worldwide from 2018 to 2020 with a firecast to 2024 / Statista
- Number of full-time employees in the European Union (EU27) from 2002 to 2020. / Statista
- Oakman, J., Kinsman, N., Stuckey, R., Graham, M., & Weale, V. (2020). A rapid review of mental and physical health effects of working at home: how do we optimise health?. BMC Public Health, 20(1), 1-13.
- Reichenberger, I. (2017). Digital nomads – a quest for holistic freedom in work and leisure.
- Remote Work Report. The Leading Report on remote work, from one of the world´s largest all-remote organizations. (2021). GitLab.
- Share of services in Eurozone / The Global Economy.com
- Sneader, K., Singhal, S. (2021). The next normal arrives: Trends that will define 2021 – and beyond. McKinsey&Company.
- Soga, L., Bolade-Ogunfodun, Y., Laker, B., Mariani, M., Nasr, R. (2022) Unmasking the other face of flexible working practices: A systematic literature review. Journal of Business Research 142(2) lk 648-662.
- Spataro, J. (2020). 2 years of digital transformation in 2 months. Microsoft.
- Telework in the EU before and after the COVID-19: where we were, where we head to. (2021). Science for policy briefs. The European Commission´s science and knowledge service.
- Trindade, C. M. (2021). Kaugtööga seotud probleemid: tööaja korraldus, töö- ja eraelu tasakaal ja õigus olla mittekättesaadav. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.
- Vargas-Llave, O. I. M. (2020). Telework and ICT-based mobile work: Flexible working in the digital age. Eurofond. Luxembourg: Publications Office of the European Union.
- Work-at-Home After Covid-19 – Our Forecast. / Global Workplace Analytics