"Grab them by their balls, and their minds and hearts will follow!"

- USA armeekindral George Smith Patton Jr. (1885-1945)

Iga ajurünnaku üks eesmärk peaks olema saavutada olukord, et inimesed valiks ise omale meelepärase idee ja hakkaks seda läbi töötama eesmärgiga jõuda selgusele kas ideed tasub ellu rakendada või mitte. Aga kuidas panna inimesed hingega kaasa töötama?

Üks võimalus on see, mida ülalolevas tsitaadis pakub George Patton - lühike, konkreetne ja otsekohene - kes ajalootunnist mäletab, see teab, et nii ta ka sõjas käitus. Aga kui ettevõtete juurde tagasi tulla, siis tahame, et inimesed töötaks hingega kaasa ning oleks nö otsija meelelaadiga - lakkamatult mõtleks kaasa ja otsiks uusi võimalusi ettevõtte edasiviimiseks. Paraku seda ülearu tihti ei kohta.

Ühed ütlevad, et seda ei saagi eeldada, sest kui töötaja hakkab mõtlema nagu ettevõtja, siis ta võib samahästi olla ise ettevõtja ning selle mõttelaadiga inimesi on igas ühiskonnas laias-laastus 10%. Nii, et ärme oota võimatut? Lepime siiski kokku, et jätame selle võimaluse kõrvale ja eeldame, et inimesed, keda enda ümber näha tahame, on pühendunud ning on suutelised vaimustuma sellest, mida nad teevad :-).

Mina usun, et pigem on tegemist tegevuskeskkonna küsimusega - kui meie keskkonna loojatena väärtustame pidevat uute asjade ettevõtmist ning uute lahenduste katsetamist, siis tulevad varem või hiljem ka väga säravad lahendused.

Loo eksimist võimaldav keskkond, kiida eksimuste eest ning õpi vigadest

Pamela Slim rääkis Pärnu Juhtimiskonverentsil sellest, et tema arvates tuleks arendusprotesessi teha lühikeseks või etapiviisiliseks, valmistada prototüüpe ja testida neid reaalsel turul - see aitab saada kiiret tagasisidet ning kehva tootega kiirelt läbi kukkuda. See omakorda aitab päeva lõpuks raha kokku hoida - organisatsioon ei keskendu ebaõnnestumisele määratud ideede arendamisele.

Sama printsiip kehtib ka ettevõtte sees - kiired arendused ja testimised tähendavaid kiireid tulemusi ning seega ka kiiret selgust ja suhteliselt väiksemaid kulusid. Seega, võta endale nüüd ja edaspidi seisukohaks, et ideed tuleb kiirelt ellu viia, sealjuures on väga hea kui katsetamise tulemus on positiivne ning hea kui tulemus on kiire läbikukkumine. Jah, lugesid õigesti - idee kiire läbikukkumine ei ole halb. Halb on hoopis kui ideed ei proovitagi ellu viia. Seega - taunima ei peaks läbikukkumist, vaid tegevusetust. Kui tegevusetus on halb, siis järelikult on ka arukas tegutsemise eest kiita - seega kiida tegutsejat sõltumata lõpptulemusest.

Loomulikult ei ole kõik tegevused võrdsed ning on oluline siinkohal vahet teha tegevustel, mis peavad esimesel katsel õnnestuma (IT mees vahetab arvutil kõvaketast, sekretär teeb koopiaid üleeilse koolituse materjalidest jmt) ning tegevustel, kus tulemus ei ole ette teada (näiteks tootearendusprojektid, uued müügitaktikad jmt). Samuti ära tolereeri korduvaid vigu - sama reha otsa mitu korda astumine ei ole mingitel tingimustel arukas.

Oluline on ka käsitleda iga ebaõnnestumist õppimise võimalusena, ja seda mitte ainult enda vaid kogu organisatsiooni jaoks. Selleks loo ebaõnnestumiste arhiveerimise süsteem ning hoolitse, et:

• kõik ebaõnnestumised saaks läbi töötatud ja nendest tuuakse välja saadud õppetund;


• õppetunnid süstematiseeritakse ja arhiveeritakse;


• organisatsiooni liikmed nendest kogemusest õpiksid - tehke näiteks kord kuus "oh-sellega-ma-lendasin-tõeliselt-orki" koosolek, kus iga tiimi liige räägib oma ebaõnnestumistest.

Lihtne eks?