Alustame värvitelerist ehk kui suur siis on tung kaugtööga jätkata?

Nagu kõik teavad läksid paljud inimesed Covid-19 pandeemia alguses riiklike piirangute tõttu üleöö kaugtööle. Praeguse seisuga on enamik kontoritöötajaid kogenud kaugtöö eeliseid ja miinuseid ning paljud plaanivad vähemalt osalise ajaga jätkata kodus töötamist.

Mitmed maailmas suured tehnoloogiaettevõtted – Spotify, Salesforce, Microsoft, Twitter   jmt – on kasutusele võtnud "töö kõikjalt" mudeli – nende töötajatel on võimalus valida, kus nad tahavad pärast pandeemiat oma tööd teha.

Kõik see tegelikult vaid kiirendas trendi - kaugtöövõimalusi otsiti juba enne pandeemiat . Peamisi kaugtöö arendamise stiimuleid oli siis kaks -  töökohtade digitaliseerimine ning töö- ja pereelu tasakaalu leidmine. Ka McKinsey toob välja, et massiline kaugtöövõimalus ei tekkinud mitte COVID-19 kriisi tõttu, vaid seetõttu, et automatiseerimise ja digitaliseerimise edusammud tegid selle võimalikuks – lihtsalt tehnoloogiate kasutamine on pandeemia ajal kiirenenud.

Pandeemia on töövormide osas muutnud nii töötajate kui tööandjate hoiakuid – 60% töötajatest soovib teha kaugtööd ning 70% juhtidest nendivad, et nad on kaugtöö võimaldamise osas täna avatumad kui nad olid enne pandeemiat. 87% juhtidest ütleb, et nende investeeringud sisaldavad kaugtöö võimaldamisele suunatud tehnoloogiainvesteeringuid.

Rahul on ka töötajad – 75% leiab, et nende produktiivsus on individuaalsete tööülesannete täitmisel kasvanud, 51% ütleb sama ka koostöiste tööülesannete kohta. 80% töötajatest, kes kavatsevad peale pandeemiat kaugtööga jätkata, soovitaksid sellist töövormi ka sõbrale.

Tuleb nentida, et kaugtöö (või ilmselt pigem hübriidtöö) on tõesti tulnud, et jääda.

Kas ja kuidas siis teha oma ajurünnak Zoomis?

Hiljutine  Columbia Ärikooli ja Stanfordi Ärikooli teadlaste uuring leidis, et virtuaalsete ajurünnakute pidamine Zoomis mõjutab inimeste võimet loominguliselt mõelda. Vahemärkusena olgu öeldud, et arusaadavalt ei puuduta see ainult Zoomi, see oli lihtsalt vahend, mida uuringus kasutati.

Uuringus jagati viie riigi Euroopa, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia riigist pärit osalejad (kokku üle 600) paaridesse ning neil paluti leida uusi ideid konkreetse väljakutse lahendamiseks. Pooltel paaridel võimaldati seda teha samas ruumis, samal ajal kui teised tegid seda Zoomi vahendusel.

Uuringu autorite sõnul oleks hübriidtöö korral mõistlik, kui meeskonnad otsiks ideid silmast-silma kohtumistel (selleks võite muidugi tulla ajurünnakustuudiosse).  Juhul kui näost-näkku kohtumine pole võimalik, siis on lihtsama lahendusena soovitatud kaamerad lihtsalt välja lülitada.

Suur pilt on muidugi keerulisem - nagu elus ikka kipub olema - virtuaalsel ajurünnakul on siiski ka mitmeid eeliseid. Näiteks 2015 aastal ilmunud Havard Business Review artiklis tõi psühholoog Tomas Chamorro-Premuzic välja mitmed asjaolud, miks virtuaalne ajurünnak on parem kui silmast silma suhtlusega ajurünnak. See annab suurema anonüümsuse ja vähendab grupimõtlemist - seega inimesed on julgemad oma ideid pakkuma ning mõte on vähem sõltuv teiste pakutavatest ideedest.

Milline siis oleks järeldus virtuaalse ajurünnaku kohta?