Probleemi sõnastus määrab tulemuse kvaliteedi

Kui probleemi sõnastus on ebatäpne või liiga kitsas, suunab see kogu järgneva mõtlemise valesse suunda. Meeskond võib töötada intensiivselt ja tulemuslikult, kuid lõpuks optimeerida lahendust, mis ei vii organisatsiooni edasi. Harvard Business Review’ uuringutes on juhid ise korduvalt viidanud, et probleemide täpne defineerimine on üks nende meeskondade nõrgemaid kohti.

Küsimus kui raam: kuidas see suunab lahendusi

Küsimuse rolli aitab hästi kirjeldada Stanfordi professor Tina Seelig, kelle sõnul on küsimused raam, mille sisse vastused paigutuvad. Kui raam muutub, muutub ka see, millised lahendused üldse nähtavaks osutuvad. Sama olukorda võib vaadata mitmest täiesti erinevast vaatenurgast, kuid iga vaatenurk toob kaasa oma loogika, eeldused ja lõpuks ka oma tüüpi lahendused. Vaata Tina soovitusi siit TEDx videost "A crash course in creativity: Tina Seelig at TEDxStanford".

Läbimurded sünnivad ümberraamistamisest

Seda on hästi näha juhtumites, kus läbimurre ei tule uue idee, vaid uue küsimuse kaudu. Grand Caymani saarele rajatud golfiväljakul püüti algselt leida viisi, kuidas mahutada täismõõdus rada väga väikesele saarele. Alles siis, kui probleem sõnastati ümber küsimuseks, kuidas vähendada löökide pikkust, muutus ka lahenduste suund ning loodi spetsiaalne pall, mis lendas oluliselt lühema maa. Sarnane loogika kehtib paljudes teisteski näidetes, kus uue turu või tootekategooria aluseks ei ole mitte parem idee, vaid teistsugune küsimus. Loe siit, kuidas probleemi ümberraamistada.

Miks me küsimusi piisavalt ei küsi

Küsimuste sõnastamine ei ole samas intuitiivne oskus. Inimese mõtlemine kaldub loomupäraselt otsima kiireid ja tuttavaid lahendusi, eriti ajasurve all. Neuroteaduse vaatenurgast aitab see vähendada vaimset koormust, kuid tähendab ka seda, et olemasolevaid eeldusi ja probleemipüstitusi vaidlustatakse harva. Praktikas väljendub see näiteks selles, et arutelud liiguvad kiiresti lahenduste juurde, enne kui probleemi olemus on piisava põhjalikkusega läbi mõeldud.

Küsimiskultuur kui teadlik juhtimisvalik

Seetõttu ei teki tugev küsimiskultuur organisatsioonis iseenesest. See eeldab teadlikku juhtimisvalikut ja keskkonda, kus olemasolevaid eeldusi võib vaidlustada ilma, et see ohustaks positsiooni või tekitaks liigset kaitsehoiakut. Küsimus on selles mõttes eriline tööriist, et erinevalt väitest või ideest ei sunni see kohe positsiooni võtma, vaid loob ruumi edasiseks mõtlemiseks.

Muideks just seda teadmist kasutas ära tippinnovaator Nolan Bushnell oma ajurünnakutel.

Küsimuste kaudu sügavama mõtlemiseni

Praktilisel tasandil tähendab see, et enne lahenduste juurde liikumist tasub eraldi aega võtta probleemi sõnastamiseks. Üks lihtne, kuid tõhus lähenemine on asendada klassikaline ajurünnak küsimuste kogumisega. Kui meeskond paneb kirja mitte ideid, vaid järjest küsimusi – sageli kümneid –, muutub ka arutelu kvaliteet. Esialgsed, pinnapealsed küsimused annavad kiiresti teed sügavamatele, mis aitavad avada uusi vaatenurki ja tuua esile varjatud eeldusi.

Küsimuste kvaliteet määrab arenduse kiiruse

Küsimuste kvaliteet määrab suurel määral ka arendustegevuse kiiruse ja tulemuslikkuse. Kui organisatsioon suudab varases etapis jõuda täpsema probleemipüstituseni, väheneb vajadus hilisemateks ümbertegemisteks ning suureneb tõenäosus, et lahendused loovad päriselt uut väärtust.

Kust innovatsioon tegelikult algab

Innovatsiooni käsitlemine ideede kaudu on seetõttu ainult pool pilti. Teine, sageli olulisem pool, algab küsimusest: millist probleemi me tegelikult lahendame ja kuidas me selle sõnastame.

Kui tahate treenida meeskonna küsimiste küsimise oskust, siis meil on selle jaoks lahendus.