Vana ja habemega teema - kipume mõõtma asju, mida on lihtne mõõta, mitte neid, mida oleks vaja. Siin kontekstis: uute ideede elluviimisel teenitud kasum, uute toodete hulk portfellis vmt.

Ma ei mõtle, et need on ebaolulised asjad - vastupidi - aga pikas plaanis on vähemalt sama olulised ka kasvanud töörõõm, paremad koostöösuhted tarnijate või klientidega, omandatud uued oskused jmt. Need on väärtused, mis tegelikult määravad, kas inimesed edaspidi viitsivad pingutada. Inimlikud väärtused. Need, mis teevad töökohast laheda koha, kus olla ja mis panevad pingutama. Edaspidise pingutuse all pean silmas nii uute algatuste välja mõtlemist kui olemasolevate elluviimisel tekkiva tagasiside analüüsimist ja uue teadmise rakendamist.

Kui keskendud ainult majandustulemuste põhjal innovaatilisuse hindamisele, siis võid asjad esimesel paaril aastal alati maha kanda - tulemused ei tule nii kiirelt.

Eelmise punkti tulemusel ei ole vaja kõiki asju mõõtma hakata :-). Mõõtmised ja uuringud ise ei loo mingit innovatsioonikultuuri. Selge eesmärk ja tegutsemisvabadus loovad.

Liigne mõõtmine mõjub enamasti täpselt vastupidiselt - ei ole paremat entusiasmi tapjat kui kohustus iga asja mõõta. Üle paari-kolme mõõdiku kipub juba liiga paljuks minema. Mõnikord kiputakse uskuma, et veel üks mõõdik annab vastuse või aitab olukorda hinnata ja protsessi juhtida. Ei ole nii. Kui organisatsioonis puudub uuenduslikke ideid soosiv kultuur, arvamuste paljususe julgustamine, katsetamise lubamine ning ebaõnnestumiste soosimine, siis kuitahes head ideed jäävad ellu viimata.

Uuring ütleb, et 75-96% arendusprojektidest, mida ettevõtted alustavad ei saavuta loodetud eesmärke. Läbikukkumine on norm, mitte erand. Tegelikult muidugi sõltub see sellest, mida sa läbikukkumiseks pead.

Edukaks saadakse kui keegi interpreteerib olemasolevaid teadmisi, loob uusi seoseid, teeb eksperimente, lendab ninali, õpib, proovib uuesti. Asju teevadki ära ainult nn "hullud fännid" - need, kes jaksavad peale kukkumist püsti tõusta, sest nad usuvad sellesse ideesse jäägitult ning suudavad ignoreerida erimeelsusi (vahel ka vastuseisu ja naeruvääristamist), mida päriselt status quo´d murdev idee alguses kohtab. Otsi nad oma organisatsioonis üles ja toeta. Tingimusteta. 

Natuke, aga tõesti ainult natuke, liialdades võib öelda, et ajurünnak ilma eelneva treeninguta (= oskuste õppimise ja harjutamiseta) ainult siis kui panused on kõrged, on sama arukas kui minna maratoni jooksma ilma eelneva treeninguta.

Omandage oskused, harjutage neid, muutke nende kasutamine oma organisatsiooni DNA osaks - siis olete valmis kohtuma olukordadega, kus panused on kõrged.

Jah, muidugi sa ei tea, kas tuleb midagi asjalikku, aga selle signaali välja andmine vähendab seda tõenäosust veelgi. Pange selgelt paika kriteeriumid, millele ideed peavad vastama ning pärast andke tagasisidet nendest lähtuvalt - läbipaistvad ja selged otsused on inimestele arusaadavad ja loovad eelduse, et nad mõtlevad järgmine kord ka kaasa.

Ja veel - kui päriselt tahad panna inimesed kaasa mõtlema, siis loo selleks keskkond ja näe veidi vaeva. Me saame abiks olla mõtlemise hackathoniga.

Kui probleem ei ole üheselt selge, siis tulevad lahendused probleemile, mille iga inimene on enda peas ise defineerinud - see probleem aga võib olla sootuks teine kui see, mida sina näed. Teine suur oht - tegelete tagajärje, mitte põhjuse lahendamisega. Ka see pole eriti viljakas tegevus.

Enne alustamist võtke aega, et koos arutada probleemi olemuse, sümptomite ning põhjuste ja piirangute üle. Ekslikult arvatakse, et piirangud segavad loovust. Tegelikult on täpselt vastupidi - defineeri selge ülesanne ja piirangud ja saad lahendused, mis on täpsemad ja praktilisemad.

Meil on vaja uudseid ideid, peame mõtlema kastist välja, olema innovaatilised - need ja teised loosungid pole enamus organsatsioonides harvad.

Aga me kõik pelgame ebakindlust.

Arusaadav - juhilt oodatakse tulemusi ning ebakindlus ei ole siin abiks. Lahendus? Võimalus nr 1 - korrigeeri oma retoorikat ning ära kiida seda, mida sa ei kavatse kasutada. Lahendus nr 2 - õppige start up´idelt ning viige sisse testimise kultuur - hullud ideed võetakse tükkideks ja valideeritakse, esmalt oletused probleemi ja siis oletused lahenduse kohta.

See viib meid tegelikult eelmise punkti juurde - hullude ideede edu peab kauem ootama ning kui sul on mure käesoleva majandusaasta tulemuste pärast, siis sind pikk vaade ei huvita. Paha lugu - kiireid lahendusi üldjuhul olemas ei ole - üleöö edu võtab aega aastaid. Üks võimalik lahendus - eraldage tootearenduse eearvest mingi kindel % pikaajaliste ideede jaoks ning andke sellest ka töötajatele teada. Teine võimalus - viige kogu innovatsiooni juhtimine lähtuvaks kolmest kategooriast, millest on juttu siin.